Keelatud harjutused – diastaas ja vaagnapõhja probleemid

Tänasest postitusest leiad põhjaliku nimekirja harjutustest, mis on diastaasi ja erinevate vaagnapõhjaprobleemide puhul keelatud. Või siis mitte! 🙂 Sest mõne hetke pärast selgitan ma, miks on harjutuste selline lahterdamine väga vastuoluline ja töötab vastu just nendesamade probleemide lahendamisele. Nii et võta mugav asend sisse ja loe lähemalt.

Õigesti vs valesti tegutsemine

Hiljuti käis minu infovoost läbi teema, kus 95-aastane patsient enne harjutuste tegemist mainib, et jaa-jaa, ta teab küll, et hingab valesti. Ka mõnede minu varasemate postituste tagasisidena on tulnud arvamusi, kus lugejad peavad ennast valesti liikujaks. Kõige rohkem sain sellist tagasisidet lapse puusal kandmise teemale.

Vaagnapõhja- ja süvalihaste probleemide puhul, eriti kui jutt käib diastaasist ehk kõhu sirglihaste lahknemisest, tuleb väga tihti ette õigesti/valesti, lubatud/keelatud äärmusi. Ikka otsitakse pärast diastaasi diagnoosi saamist infot, millised trennid/harjutused/liikumised on keelatud. Kas planku tohib teha? Kas istessetõuse tohib teha? Kas joosta tohib? Aga lapsi sülle võtta või kükitada, et neil saapapaelu siduda? Millised on need kolm harjutust, mida tohib teha ja peaks tegema?

Iga inimene on erinev, igal inimesel on tema keha vastupidavus erinevale koormusele erinev. Milles võib aga alati kindel olla – inimkeha on uskumatult vastupidav ja võimekas masin, mis vajab hästi toimimiseks liikumist. Mida mitmekülgsem see liikumine on, seda parem. Kirjutades ette kõigile ühised reeglid, mis on lubatud ja mis on keelatud, teeme pigem karuteene. Nii tekib inimestel hirm liikumise ees, sest nad kardavad olukorda hullemaks teha. Kõige hullem on aga see, kui ta ei liigu.

Miks sa seda kõike teed?

Alustame küsimusest MIKS? Miks sa tahad oma diastaasi või vaagnapõhjaprobleemidega tegeleda? Miks sa tahad rohkem liikuda? Mis on su motivatsioon ja eesmärgid, kuhu välja tahad jõuda?

Mis oleks, kui me hakkaksime rääkima rohkem sellest, miks mingil viisil oma keha liigutamine hea on selle asemel, et keskenduda sellele, miks midagi väga halb või suisa vale on. Üks lihtne näide – kas diastaasiga peaksid istessetõsud olema elu lõpuni keelatud? Kindlasti mitte – küsimus on selles, miks neid istessetõuse teha oleks vaja?

Kui ma öösel lapse nutu peale üles ärkan ja voodist välja torman, kas mul siis on aega sellele mõelda, et istessetõus on mulle väga halb? Ilmselt mitte. Kas ma peaksin iga kord selili maas olles otse üles tõusma? Võib-olla mitte. Küll aga võiksin ma osata märgata, kuidas mu keha selle koormusega hakkama saab.

Aga plank, kas see on keelatud?

Või võtame teise näite – plank. Kes on diastaasiga keelatud tegevuste nimekirjadega kokku puutunud, teavad juba ette, et planku küll diastaasiga teha ei tohi. Kui siis ainult küljeplanku. Samas on plank üks ütlemata väärt harjutus, mis kaasab palju erinevaid lihaseid ja on ka süvalihaste treenimiseks väga hea variant.

Miks mitte ära õppida märkama, kuidas see konkreetne harjutus just sinu kehale mõjub ja kuidas oskaksid ise keha hakkamasaamist hinnata. Edasijõudnud ei ole siinjuures need, kes oskavad rohkem raskeid harjutusi teha ja raskemaid koormusi taluda, edasijõudnud on need, kes oskavad oma keha kuulates treeningus vajalikke muudatusi teha.

Siis mõtleme edasi KUIDAS ja MIDA

Kui eesmärgid on paigas, alles siis on otstarbekas edasi tegeleda sellega, kuidas ja mida täpsemalt teha võiks. Vaagnapõhja toimimise taastamisel ja selle treenimisel on palju erinevaid nüansse, kuid need viivad kõik suures pildis ühte kohta – liikuda on vaja! Selleks, et julgeks liikuda, on alati hea mõte õppida oma keha kuulama (jaajaa, ma ei saanud ka aastaid tagasi joogas käies aru, kuidas see keha kuulamine käib).

Selleks, et õppida keha kuulama, tulebki liikuda võimalikult paljudel erinevatel viisidel. Samas olla tähelepanelik ja teadlik oma keha asetusest ruumis ja ruumi asetusest sinu kehas. Kas ma liigutan endast hästi palju hästi väikest osa või liigutan endast suurt osa natuke – selles on oluline vahe.

Mõned soovitused siiski

Sa tulid siia otsima, millised harjutused on keelatud või hea küll, mitte soovitatavad. Siin on sulle mõned näpunäited, mida märgata ja jälgida:

  • Kas su kõht punnitab harjutuse tegemise juures väljapoole, nabast eemale?
  • Kas sa hoiad oma kõhtu harjutuse tegemise juures hästi pinges, nagu tahaks keegi kõhule hüpata või sind kõhtu lüüa?
  • Kas sa hoiad harjutuse tegemise ajal hinge kinni? Kas suudad terve liikumisulatuse jooksul hingata?
  • Kas sa tunned allapoole survet, justkui pressimise tunnet (nagu sünnitusel või kõhukinnisuse puhul)?
  • Kas selleks, et mingit osa oma kehast liigutada, pead sa teisest kohast tuge saama? Ehk et kas suudad harjutuse jooksul säilitada stabiilsuse ja liigutada kehast vaid seda osa, mida sa ise soovid?

Nende küsimuste abil saad otsustada, kas valitud koormus on su kehale sobilik. Võib-olla peaksid koormust vähemaks võtma muutes harjutust/raskusi või tegema sama asja teisel viisil. Kui sa seda ise ei oska otsustada, siis otsi mõni juhendaja või abiline, kes saaks sind selle juures aidata.

Igal juhul vali alati (sobiva koormusega) liikumine! Kui kahtled, mine kõndima, kuid jälgi sealjuures keha asendit (puusad, põlv ja hüppeliiges samal joonel, rinnakorv rahulikult all) ja hingamist.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *